Oleme mõisnikud, nõuame ka tulu

Paljudele meist on mõistetav mõisniku ja mõisavalitseja suhe. Mõisnik esindab omanikku ja valitseja teeb endast oleneva, et omaniku tulud omandilt saaks suurimad.

Sarnane suhe peaks valitsema ka maavarade kasutamise korralduses. Põhiseadus ütleb, et maavarad kuuluvad rahvale. Milline on olukord tegelikult?

Võtame aluseks meie peamise maavara, põlevkivi. Olulised numbrid: ühest tonnist põlevkivist saab 1 barreli ehk 159 liitrit põleviviõli. 16 miljonit tonni on viimastel aastatel olnud aastane põlevkivi kaevandamise maht, millest viiendik läheb õlitootmiseks.

Numbrid räägivad enda eest

Eesti Energia (EE) 2014. aasta õlitoodang oli 265 000 tonni ja see müüdi keskmise hinnaga 466 eurot tonnilt. Keskkonnatasusid maksti tonnilt õlilt koos vee-erikasutuse ja saastetasudega kokku 19 eurot. 2014. aastal teenis EE õlimüügist 123,5 miljonit, riik ja omavalitsused keskkonnatasudena 5 miljonit eurot.

Teise poole Eesti õlitootmise aastasest mahust moodustab Viru Keemia Grupi (VKG) ja Kiviõli Keemiatööstuse (Alexela Groupi) toodang. Kokkuvõttes valmistab tööstur taastumatust põlevkiviressursist suure keskkonnakoormuse hinnaga põlevkiviõli, teenib 247 miljonit eurot ja maksab sellest omanikule 10 miljonit eurot keskkonnatasudena. Ressursi enda maksumus moodustab vaid 4% lõpptoote maksumusest.

Jah, põlevkiviõli tootmise kulud on suuremad kui nafta pumpamisel Lähis-Idas. Jah, 90% toodangust eksporditakse ning see on maksebilansi tasakaalustamise mõttes positiivne. Samas tuleb arvestada, et negatiivne keskkonnamõju jääb kohalikke olusid mõjutama aastasadadeks. Sulgeme keskkonnaohtlikke põlevkivi jäätmete hoidlaid kümnete miljonite eurode eest, mis pärit nii Eesti kui ka Euroopa Liidu maksumaksjatelt.

Anname ressursi poolmuidu käest

Mõistmatuks jääb, miks annab rahvas vaid korra kasutatava ressursi ära poolmuidu. Selmet kehtestada objektiivsed keskkonnatasud ning kasutada ühist ressurssi ühise hüve kasvatamiseks, kasutatakse vähestki kogutavat raha riigieelarve üldkulude katteks ja üksnes väikest osa keskkonna hüvanguks.

Miks pole riigil pikaajalist nägemust taastumatu ressursi kasutuse kohta? Mis saab siis, kui põlevkiviressurss paari-kolmekümne aasta jooksul ammendub? Võib vaid oletada, milline on EE, VKG ja Alexela võimekus lobitöös Toompeal ning avalikkusega manipuleerimisel. Siiski ei tohi nõustuda mudeliga, kus omaniku huvid on kõige viimased.

Milline mõisnik nõustuks leppega, kus sajast osast neli kuulub talle ja tervelt 96 osa saab mõisavalitseja?

Autor: Mihkel Pukk